Seekord jagab oma kogemust põgenemistoast HIRM kirjanik Mai Tõnisoo.
On tavaline kolmapäeva õhtu. Kuid see tavaline õhtu võtab õige pea ootamatu pöörde, kui saabume neljakesi Tähtvere tänavale. Lumi on maas, õhk karge. Mõnus ootusärevus on sees. Seisatame üheskoos ukse taga, küsivad pilgud lingile suunatud. Vaatan vilksamisi majanumbri poole. 4. Järelikult oleme õiges kohas.
Jõudsime pisut vara. Viin käe ettevaatlikult ukselingile. Uks on lukus … Naeratame kohmetult. „Kas see ongi esimene samm, et edasi jõuda,“ naljatame.
Helistan. Ootame. Ja seejärel kostabki seestpoolt kolistamist.
„Tere tulemast!“ tervitatakse meid.
Välisriided nagisse riputanud, möödume hämarast baariletist ning jõuame massiivse laua ja suure diivaniga ruumi. Seal loetakse meile sõnad peale. Jõudu pole vaja kasutada, siin on väike taskulamp… Te peate ta päästma!
Seejärel juhatatakse meid pimedasse kõrvalruumi.
See hetk, kui uks selja taga kinni langeb, saab alguse sootuks uus maailm. Hämar, kõhe, koletu, ärevust tekitav. Hirm, mis sisimas vaikselt maad võtab – see lihtsalt sunnib tegutsema. Paaniliselt ringi vaadanud, mõistame, et aeg töötab meie kahjuks, kuid öeldud sõnad aina kummitavad peas. Te peate ta päästma!
Võiks ju arvata, et see pole päriselt, kuid ometi tundub kõik nii tõeline. Ja see ehmatus! Seda tuleb ise kogeda, et mõista – millegi niisugusega ristuvad teed haruharva. Kui tekib põletav soov lahkuda, aga see pole võimalik, vähemalt mitte kohe. Kui peadki olema hetkes ja samal ajal püüdma säilitada kainet mõistust.
Sest see pole ju päriselt?
Kõik näib ebareaalselt reaalne, jäänud on veel vaid mõni samm, et pääseda, et ta päästa.
„Aeg on läbi,“ kostab hääl.
Kui raputatuna lõpuks uksest välja astume, on läbi elatu ikka veel värskelt silme ees. Meil ei õnnestunud teda päästa, kuid me pole ainsad, kes on proovinud. Ka sina võiksid … Aga kas julged?
Kui vastad jah, siis tead, kuhu minna…
